Oluline on ka ruum: klassikalises lavastuses reisitakse kõrbetesse ja lossidesse. -tA--isversioon- leiab aset tühjas serveriruumis, kus apelsinid on dataplokid, mida ei saa avada. Armastus on siin krüpteeritud. Kangelane peab lahti murdma mitte loitsu, vaid faililaiendit. Iga apelsin sisaldab mälestust, mis on võõras keeles – ja “tA” on võti, mis ei sobi ühtegi lukku. See on absurdne, kuid samas sügavalt tänapäevane: me armastame pilte, mida ei saa vaadata, sõnumeid, mis katkevad.
Selle versiooni struktuur on mänguline ja häiriv. Nimi “-tA--isversioon-” ise meenutab arvutifaili nime, kus tähed on välja kustutatud või kodeeritud. Kas see on tõlge? Variant? Alateadlik parandus? Kui Prokofjev kasutas commedia dell’arte maske (Truffaldino, Leandro, Fata Morgana), siis -tA--isversioon- kasutab maske, mis on pooleldi sulanud. Kuningas ei taha enam kolme apelsini – ta tahab teada, miks ta neid üldse tahtis. Printsessid apelsinide sees ei ärka suudlusest, vaid häälikust “tA” – mis võib olla nii eesti keeles “täna” algus, itaalia keeles artikkel, kui ka Freudiaanlik hüüatus. Armastus kolme apelsini vastu. -tA--isversioon-
Gozzi algses Armastuses kolme apelsini vastu on apelsinid iha objektid, mida kuningas Tartaglia peab võitma, et leida tõeline armastus. Prokofjevi ooperis muutub see veel absurdsemaks: apelsinid on nagu staatusesümbolid, mille sees peituvad printsessid. Armastus on siin kättesaamatu, irooniline, teatraalne. Kuid -tA--isversioon- viib selle loogika äärmuseni: apelsinid ei ole enam terved. Neil on kriimud, mõrad, puuduvad viilud. “tA” võiks tähendada “tükeldatud apelsin”. Iha objekt ei ole enam midagi, mida kätte saada, vaid midagi, mida kogeda just puudulikkuse kaudu. Kangelane peab lahti murdma mitte loitsu, vaid faililaiendit